Johne'i tõbi veistel – miks te ei saa lubada testimist oodata

Alustame kõige olulisemast: alumisest reast.

Tõenäoliselt on teil mõned lehmad, kes ei tööta enam nii nagu varem. Kukkumine, piimanumbrite libisemine, võib-olla veider lööve, mis taandub ja tuleb tagasi. Enamik tootjaid kasutab seda söödakvaliteedi või ilmastikutingimuste tõttu. Aga siin on asi – see võib olla Johne'i tõbi, mis sööb vaikselt teie karja produktiivsuse ära.

Ja selleks ajaks, kui olete kindel, et see on Johne'i oma, on kahju juba tehtud.

Mis looma sees tegelikult toimub?

Süüdlane on bakter nimega MAP. See seab end sisse sooleseina ja teeb aeglaselt kuude või aastate jooksul seda, mida üks minu tuttav loomaarst nimetab "liivapaberikahjustuseks". Soolestik ei suuda toitaineid korralikult omastada, nii et lehm raiskab, kuigi ta sööb endiselt normaalselt. Ta näeb täna hea välja, kuid ta levitab baktereid igasse sõnnikuhunnikusse, mille ta maha kukub. Tema sulekaaslased astuvad sinna sisse, lakuvad seda oma kasukatelt ning neelavad seda saastunud sööda ja vee kaudu. Nii see tsükkel muudkui keerleb.

Vasikad on siin tõeline murekoht. Nende noored soolikad on palju vastuvõtlikumad ja kui MAP võimust võtab, jääb see neile kogu eluks. Kas üks nakatunud vasikas viidi tervete vasikate hulka? See on selline viga, mis kummitab karja kümnendi.

Mida sa siis tegelikult otsid?

Siin on masendav osa: alguses pole midagi kasulikku.

Võite märgata, et lehm, kes on alati olnud kindel tootja, hakkab libisema. Tema kasukas näeb veidi karm välja. Ta ei pea naril karjakaaslastega täpselt sammu. Võib-olla on tal paar korda kõhulahtisus olnud, kuid mitte midagi, mis tundus nii tõsine, et loomaarsti kohale kutsuda. Täpselt seda bakterid tahavadki – jääda radari alla, kuni ta teeb oma aeglast tööd.

Selleks ajaks, kui näete selgeid märke – märkimisväärne kaalulangus, kroonilised närimised, piima järsk langus –, on lehm tõenäoliselt juba aastaid MAP-i välja ajanud. Ja tõenäoliselt on ta selle edasi andnud oma vasikatele ja mõnele teisele rühmale.

See toob mind küsimuseni, mida tootjad pidevalt esitavad:

"Kui ma seda ei näe ja ravi nagunii pole, siis milleks vaeva näha testimisega?"

Õiglane küsimus.

Siin on põhjus, miks ma neile ütlen, et see on aega ja raha väärt. Testimine ei seisne juba positiivse tulemuse saanud lehmade parandamises – te ei saa seda teha. See on väljaselgitaminekes veab putukatet saaksite takistada neil seda järgmisele põlvkonnale edasi andmast. See on teadmine, milliseid loomi enne praakida, milliseid vasikaid eraldi kasvatada ja millistel täiskasvanutel silma peal hoida.

Antikehade kiire test võib anda teile selle teabe mõne tunniga otse farmis. Laboritulemusi pole vaja nädalat oodata. Ei mingit keerulist varustust. Lihtsalt selge vastus, mis võimaldab teil nutikat kõnet teha.

Mida see test teeb ja mida mitte

See ei ravi midagi. See ei takista positiivset lehma lühemas perspektiivis lammast. Mis seeteebteha on märgistada need loomad, kes vajavad suuremat tähelepanu – need, kelle tuleks tõenäoliselt tagasi aretamise asemel praatud nimekirja viia. See annab teile praktilise aluse otsustele, mida te nagunii pidite juba tegema.

Üks tootja, kellega koos töötasin, alustas paar aastat tagasi kogu oma aretuskarja sõelumist. Leiti, et ligi 15% olid MAP{2}}positiivsed. Ta oli mõelnud, miks tema vasikate suremus hakkas tõusma ja piimapaagi keskmised tase langema. Test andis talle vastuse ja ta kasutas seda ternespiima haldamise karmistamiseks ja vasikate eraldamiseks põhikarjast palju varem. Kaks aastat hiljem oli tema MAP-i levimus langenud enam kui poole võrra.

Seda saab testimine teha – mitte üksi, vaid osana ühtsest juhtimisvahetusest.

Mõned asjad, mida testimise peale mõtlemisel meeles pidada

Muudelt toimingutelt veiste toomine on üks kiiremaid viise MAP-i tutvustamiseks puhtale karjale. Kui ostate asendusi, küsige testide protokolle. Kui nad ei saa teile ühtegi näidata, pidage seda punaseks lipuks.

Poegimispiirkonnad on veel üks suur survepunkt. Puhtad, kuivad ja hästi kuivendatud ruumid{1}} mõjutavad oluliselt seda, kui suure saastatusega vasikad oma esimestel elunädalatel kokku puutuvad. Ja sõnniku käitlemine on olulisem, kui enamik tootjaid mõistab – mida vähem puutuvad noorloomad täiskasvanud sõnnikuga kokku, seda parem.

Lühike versioon

Johne's on aeglane, vaikne ja kulukas. Ainus tõeline hoob, mis teil selle vastu on, on teave. Varajane sõeluuring annab teile selle võimenduse enne kliiniliste tunnuste ilmnemist ja majanduslik löök on juba lukustatud.

Testid on väljas. Need on taskukohased. Nad töötavad farmis, mitte ainult laboris. Ja tootjad, kes neid järjekindlalt kasutavad, räägivad mulle sama: "Ma soovin, et oleksin alustanud testimist viis aastat varem."

See on vaatenurk, mille ma teile jätaksin. Ärge oodake, kuni teil on probleem, mida näete. Selleks ajaks on see probleem juba liiga kaua olnud.